Sotsiaalsete Oskuste Grupi Teine Kohtumine
Teine kord on lastega juba palju toredam kokku saada, juba tunneme natuke üksteist ja saame nii edasi liikuda. Selleks korraks olin ette valmistanud grupiga alguse- ja lõpuluuletuse koos väikese tegevusega.
Algus:
TERE, TERE SULLE
ÜTLE TERE MULLE
TERE TERE MULLE,
ÜTLEN TERE SULLE
Lõpp:
TÕUSE PÜSTI, HÜPPA NII
HÜPPA LAUSA KORDA VIIS
KUMMARDA JA KEERUTA
HARKI KOKKU HÜPPA SA
LÕPUKS ENNAST KALLISTA
See meeldis lastele väga, tegime koos need rütmiharjutused kaks korda läbi. Seejärel tutvusime mitme erineva meele abil savitükiga - nuusutasime, pigistasime nii kõvasti kui jaksasime, vaatasime mis sellest alles jäi (tugevad sõrmejäljed). Siis tuli laste jaoks kõige põnevam osa - laua taga märja rätiku all oli ootamas meid suur savist saar. Tekkis küsimus, kuidas jagada saar nii, et igaüks saaks sellest oma saare ehitada. Nüüd oli minu ülesanne jälgida, mis hakkab toimuma - lapsed pakkusid mitmeid variante, kuidas seda teha:
“Teeme nagu lõikame pizza neljaks tükiks.”
“Jah, teeme risti peale ja jagame ära.”
“Mina lõikaks siit omale ümmarguse tüki välja.”
Kui valik ühiselt tehtud, hakati tegutsema. Oli näha juhtimist, kõigega nõustumist ja rahulolematust. Vestlesime sellel teemal, kuidas keegi ennast tundis. Järeldasime seda, et enne kui hakkame tegutsema, küsime kõikide käest, et kas nad on selle otsusega rahul.
Nüüd oli võimalus tegeleda iseenda saarega 15-20 minutit rahuliku loodusmuusika saatel. Igal oma turvaline koht valmis tehtud, rääkisime nii, et ka teised saaksid aru, mida keegi ehitas.
SEE OLI NII HUVITAV, mille peale lapsed mõtlevad kui oma turvalise koha peale, kes nendega seal on ja mida nad teevad.
Nüüd oli ülesanne uuesti see kõik kokku panna üheks suureks saareks, kus kõik on rahul ja rõõmsad. Vot nüüd läks tegutsemiseks - kes-kellega tahtis ühineda, kes tahtis hoida oma piire ja kes kellele külla tahtis minna. Ja eriti tore oli, kuidas mõni lastest oli nõus oma saarekesel midagi muutma, et teised tema juurde pääseksid. Kui kõik olid lõpuks rahul ja suur saar valmis sai, oli aeg vabaks mänguks - kas siis ühisel suurel saarel või üleüldse mängutoas. Oli mitmeid variante.
See on uskumatu, kuidas saviga tegelemisel on lastel püsivust sellega tegeleda.
Nad on süvenenud oma asja, minul ei olnud vaja kordagi kellelegi öelda, et tegele oma saarega. Nad olid omavahel viisakad, küsisid üle laua vahendeid ja jagasid ühist veeanumat laua keskel.
Lõpumänguks valisin emotsioonide ära tundmise, seda erinevate vahendite kaudu. Seekord olid selleks kassid, kellel on erinevad näod. Lapsed pidid võtma põrandalt ühe kassi nii, et teised ei näeks ja tegema kassiga samasugust nägu. Teiste ülesanne oli see ära arvata ja seejärel tõime kõik oma elust näite, millal sellist tunnet tundsime. Teise kohtumise lõpuks on lapsed on juba natuke rohkem avanenud ja oskavad leida oma elust sarnaseid tundeid.
Jään põnevusega ootama uut kohtumist!
